Kas sa tead seda tunnet, kui paberil sündinud mõte hakkab arvutis elama?
Kui üks peegeldus, üks korrektne joon või millimeetrine muutus tekitab järsku äratundmise värina üle keha.
Ma joonistasin seda logo kaua. Vihikutesse. Märkmete vahele. Vaiksetel õhtutel.
Ja siis algas katsetamine. Koos sõbrannaga. Erinevad fondid. Peegeldused.
Kujundid, mis liikusid ekraanil vaevumärgatavalt ühest kohast teise.
Ma ei otsinud lihtsalt ilusat logo. Ma ootasin seda tunnet, kus keha tunneb enne mõistust ära: „See on õige.”
See ongi loomise juures kõige ilusam osa. Julgus katsetada nii kaua, kuni miski sinus hakkab päriselt helisema.
Täna võib tehisintellekt teha valmis ükskõik mida. Aga mitte seda äratundmise värinat. Seda tunnet peab inimene ise kogema.
Ja kui see hetk lõpuks tuli, siis ma lihtsalt vaatasin ekraani ja naeratasin. Sest see ei olnud enam lihtsalt märk.
See oli minu maailm ühes märgis.
